Autospordi võistlus
Sasol Solar Challenge on Lõuna-Aafrikas iga kahe aasta tagant toimuv päikese jõul liikuvate autode spordivõistlus. Osaleda saavad kõik inseneri meeskonnad üle kogu maailma. Tegemist on ühe maailma raskeima võistlusega antud masinaklassis, kus meeskonnad panevad üksteist proovile kaheksa päevasel teekonnal Johannesburgist Cape-Towni. Võistluse eesmärgiks on läbida avalikel teedel võimalikult pikk vahemaa iga päeva lõpuks.
Revismo tiimiliige Ardo Tiits on esimene eestlane, kes on Sasol Solar Challengel kohtunikuna osalenud. Võistlust on korraldatud alates 2008. aastast ning on praeguseks toimunud kaheksal korral.
Autode tehniline kontroll
Saabusin Red Star Raceway`le, mis on ühe tunni autosõidu kaugusel pealinnast, et läbi viia autode tehniline kontroll ehk vastavus võistluste tehnilisele regulatsioonile. Louis Smuts, kes oli tehnilise kontrolli peakohtunikuks, jagas igale kohtunikule vastavalt oskustele valdkonnad, mille eest tuli vastutada. Minu kanda jäi mehaanika, võistlusauto tulede ja autojuhi nägemisvälja kontroll. Sõidukeid oli väga erinevast hinnaklassist, millest omakorda tulenes autode kvaliteet. Inspekteerisin väga unikaalseid kui ka kaheldava väärtusega tehnilisi lahendusi – oli äärmusest äärmusesse. Hoolimata osade autode omapärastest lahendustest said kõik masinad loa, peale kahe päevast kontrollimist, ringraja sõiduks.
Ringrada
Kõigil võistlusautodel tuli ringrajal sooritada rida teste, enne kui neid lubati avalikele teedele. Üheks katseks oli slaalomi sõitmine aja peale, mille eesmärgiks oli välja selgitada auto manööverdamisvõime piisavalt suurel kiirusel. Lisaks mõõdeti nii pidurdusteekonna pikkust kindlast joonest kui ka koonustega maha märgitud kaheksa läbimist.
Viimasel päeval läbisid kõik võistlusautod ühe ringi, mille alusel moodustus stardijärjekord. Kõige kiirem auto sai võistlusel alustada esimesena. Kohtunikuna oli minu ülesandeks ringrajal juhendada autojuhti vahetult enne katsele minnes, et kõik ikkagi ohutult toimuks. Üheks kentsakaks vahejuhtumiks oli Solaris tiimi autoga S11. Nimelt auto kaotas ühes S-kurvis parema ratta ära. Põhjuseks oli rattamutri kaotus, sest tiimi mehaanik unustas pingutada mutrit.
Võistlus
Start anti võistlusele 13. septembril kell 9:00 Secunda linna ääres asuva Graceland hotelli juurest. Seejärel alustasid 12 tiimi ligikaudu 3000 kilomeetrist teekonda läbi Lõuna-Aafrika. Marsruut kulges Secunda- Sasolburg- Rustenburg- Zeerust- Kuruman- Augrabies- Springbok- Lutzville- Riebeek Kasteel- Cape Town. Võistluse võitjaks tuleb meeskond, kes läbib kõige rohkem kilomeetreid.
Vaatleja ehk Observer
Minu päev võistlusel oli järgnev: ärkasin hommikul varakult, umbes kell 05:15. Peale hommikusi toiminguid pakkisin oma asjad kokku. Üheks ülesandeks päikesetõusu eel oli avada tiimi akukast ehk tuli vaadata pitseri korrektsust. Hommikune koosolek, mis oli kell 6.20, sain teada tiimi, kellega liitusin 24-ks tunniks. Olin erapooletu kohtunik, keda kutsuti vaatlejaks. Minu ülesandeks oli üles märkida kõik tegurid, mis võiksid võistlusauto tulemust mõjutada. Meeskonnas sõitsin saateautos juhi kõrval ning saateauto sõitis päikeseauto taga. Eraldi märkimist väärib, et avalikel teedel on saateauto ja päikese auto kui üks sõiduk. Kui üks jääb seisma, peab seda tegema ka teine sõiduk. Ehk mul oli parim istekoht vaatlemiseks, kuidas võistlus kulgeb.
Päikeseautode start oli kell kaheksa hommikul, mil algas esimese vahemaa läbimine. Kahe tunni möödudes nägi võistluste regulatsioon ette juhi vahetust võistlusautos.
Jõudes esimese etappi lõppu on 30-minutiline kontroll stopp, mille jooksul ei tohtinud keegi autot puudutada. Kui puudutati, siis tuli uuesti taimer algusest käivitada. Lisaks eelmise päeva karistusminutid tuli ära kanda kontroll stopis. Seejärel avanes tiimile võimalus sõita lisakilomeetreid. Autodel oli võimalik läbida lisaring, mille kogupikkus oli orienteeruvalt 40 kilomeetrit ning lõppes alati viieminutilise loop stop-iga, millele kehtisid kontroll stopi reeglid. Ringe võis meeskond sõita nii palju kui sooviti, ent arvestada tuli asjaoluga, et teine vahemaa tuli läbida kella viieks õhtul. Hilinemise korral määrati sõidukile karistusminutid, mis omakorda vähendasid järgneva päeva distantsi. Päeva lõpp oli kell viis, mil autod jäävad Parc Fermes`sse. Seejärel pitseerisin tiimi poolt lahti ühendatud akujuhe ning andsin dokumentatsiooni antud päeva kohta raja peakohtunikule Andrew Eva´le.
Peale kella kuut õhtul oli meeskondadel luba auto viia hooldusalasse ning tegutseda auto juures. Minu ülesandeks oli jälgida, et auto aku pannakse spetsiaalsesse akukasti, mille pitseerisin. Hoolduse ajal vaatasin ja panin kirja kõik tegevused, mis auto juures tehti. Meeskonna ülesandeks oli hoolitseda minu kui tiimiliikme eest.
Kas midagi põnevat ka juhtus?
- Võitja tiim sõitis ühel päeval 703 km.
- Osalesin saateautoga avariis neljarealisel maanteel. Järsul tõusul hakkas üks võistlusauto tagurpidi veerema ja põrkas saateautoga kokku.
- Nägin kuidas DC konverter põles leegiga.
- Ühel autol aga kärssasid elektrijuhtmed nii et kaitselüliti alt plastik sulas.
- Vaatlesin, kuidas parandati põlenud elementidega akupakki. Arvestades ohutust, palusin kõik tuleohutusvahendid valmis otsida saateautost.
- Ringrajal tegi üks tiim 360 kraadi pöörde kurvist väljudes ja seda kiirema ringi sooritamisel. Juht suutis auto asfaldil siiski hoida.
Lühidalt öeldes asju juhtus. Oli nii põnevaid kui hirmsaid hetki.
Tulemus
Challenger klassi võitis Innoptus Solar Team ja Cruiser klassi võitis Onda Solare.
Kokkuvõtvalt õppisid kõik tiimid olema paremad meeskonnad. Võistlus oli pikk ja tõsine katsumus, ent allaandjaid ei olnud.
Teksti kirjutas Ardo Tiits.
